Kriisidest kasvanud maja

Vabakonna Maja ei sündinud valmis plaani järgi, vaid samm-sammult tavalise elu keskel. Selle taga on mitme aasta jooksul kujunenud koostöö, ühised kogemused ja arusaam, et Pärnus on vaja kohta, mis toetab kogukondlikku tegutsemist, abi andmist ja kriisideks valmistumist.

Esimesed tugevamad koostööniidid hakkasid tekkima 2021. aastal EAAD-Best projekti ajal, kui Pärnus tõusis rohkem esile vaimse tervise teema ja kogukondliku toe vajadus. Räägiti üksindusest, varajasest märkamisest ja sellest, kuidas kogukond saab inimest toetada enne, kui olukord väga keeruliseks läheb. Mõte ühisest kohast ei olnud siis veel konkreetne, aga vajadus koostööks oli olemas.

2022 aastal andis Ukraina sõda sellele koostööle täiendava tõuke. Pärnusse jõudsid sõjapõgenikud ning koos sellega tuli palju väga praktilisi küsimusi: kuidas korraldada infot, esmast abi, psühhosotsiaalset tuge, kogukondlikku hoidmist ja igapäevast toimetulekut. Kohalikud vabaühendused tegutsesid kiiresti ning just selle töö käigus kasvas omavaheline usaldus, koostöökogemus ja arusaam, et praeguses geopoliitilises olukorras on selline koostöö eriti oluline. Ühine maja ei ole selle eeltingimus, aga see aitab koostööd palju paremini hoida, kasvatada ja nähtavaks teha.

2023 aasta kevadel muutus ruumivajadus väga konkreetseks. Kolm ühingut – Vanem Vend Vanem Õde MTÜ, MTÜ Depressioonivaba Eesti ja MTÜ Ukraina Keskus – pidid Skano vanast kontorimajast lahkuma. Samal ajal otsis ka Eesti Punase Risti Pärnumaa Selts endale kesklinnas uut ja ligipääsetavat pinda. Vajadus ühise koha järele oli mitmel osapoolel korraga.

Kui Pärnu Linn avas valikpakkumise Lai 14 hoonele, hakati ühist pakkumist tõsisemalt ette valmistama. Selleks andsid tuge ja innustust paljud ühingud ja inimesed nii kirjalikult kui suuliselt. Seda mõtet toetati korduvalt ning sageli oli näha, kuidas inimestel lõid seda kuuldes silmad särama. See andis palju indu edasi minna. Lõpuks panid neli ühingut seljad kokku ja esitasid ühise pakkumise, mille taga oli mitme kohaliku organisatsiooni ja spetsialisti toetus.

Kui ruumid käes olid, algas järgmine praktiline etapp: maja tuli lühikese ajaga kasutusele võtta. Raha oli vähe, vajadusi palju. Appi tuli kogukond. Mööblit saadi kaasa eelmistest ruumidest, juurde tuli annetusi inimestelt ja organisatsioonidelt ning palju lahendati taaskasutuse abil. Maja sisustus ei sündinud suure eelarvega, vaid koostöö ja leidlikkusega.

Ka probleemid andsid end kiiresti tunda. Tööde käigus tuli välja, et aknad on vanad ja klaaside vahel on niiskus. Keldris oli uputus, mille põhjuseks osutus katkine drenaažipump. Nii sai üsna alguses selgeks, et Vabakonna Maja ei ole lihtsalt kogukonnaruum, vaid koht, kus tuleb tegeleda ka toimepidevuse ja väga praktiliste küsimustega.

Tänaseks on maja ümber on kujunenud võrgustik, mis ei ole sündinud ainult paberil, vaid ühise kogemuse kaudu.

Vabakonna Maja lugu näitab, et valmisolek ei tähenda ainult varusid ja tehnilisi lahendusi. See tähendab ka inimesi, kes tunnevad üksteist, oskavad koostööd teha ja on valmis vajadusel kiiresti tegutsema. Just sellest on see maja välja kasvanud.