Kas me elame või ainult näitame, et elame?
Mõtisklus kiviaja ajust, „olemisest“ ja „omamisest“ kiirmoe ajastul.
Alloleva mõtiskluse mõte on edasi anda üht väikest osakest sellest mida olen mõelnud ja kirja pannud, et püüda tabada ajastu vaimu ja Vabakonna Maja rolli selles. Olen proovinud analüüsida lähtuvalt faktidest ning tähelepanekutest ning katsuda seostada minevikuga- ehk ajaga kui inimkond veel kiviajas elas ja kus meie aju ja keha elama ja stiimulitele reageerima kohastus ja kellest me kõik põlvneme kuigi kultuurikihtide lisandudes ja eemaldudes on meil väga suur kohanemisoskus ja mõtlemisvõime, siis sõdade ja hävingute ajalugu ning targad otsused on meid ikka ja jälle nii õitsengusse kui ummikusse viinud.
Kui varasemalt võis probleemide „süü“ ajada teadmiste puudusele, siis nüüd kui teadmised, uuringud, analüüsid on laialdaselt kõigile tasuta käeulatuses, siis neid lihtsalt ei kasutata, sest kiviaja aju ei tee selleks piisavalt koostööd - see kõlab nii minu kui kõigi kohta kui ühiskonna kohta tervikuna. (kui keegi vastu vaidleb, siis mõelge ühele asjale, mida te teate, et te tegelikult tegema või mõtlema peaks aga te ei käitu parema teadmise kohaselt vaid reageerite kuidagi mugavamalt, oma nahka hoidvalt, mõnu otsides ja mitte ratsionaalselt, sest on isu, sest teised teevad, sest see pole minu asi).
Suured organismid koosnevad rakkudest ja see kui tugev on organism sõltub rakkude endi kvaliteet ning organite tööst, pumbast ehk südamest (mis samuti rakkudest moodustuvad), ajust mis koordineerib ning kuidas nad omavahel toimivad. Kuna inimene ei saa üksinda hakkama nagu vihmauss (viige üksik naine metsa ja te näete kas ta üksinda paljuneb ja kasvatab lapsed üles?) Meil on elamiseks vaja teisi inimesi kes meil aitavad ellu jääda, keha eest hoolitseda, et sel oleks koht kus puhata, kütus mida süüa ja teisi inimesi ka selleks, et maailma mõtestada. (taaskord, viige üks laps metsa ja tooge 40 a hiljem välja - mida ta maailmast mõtleb?) Meie kultuur on aidanud meil teineteisest aru saada, maailma mõtestada, mis koht see planeet maa üldse on? Mis on elu mõte ja miks ma siin olen? Kuidas ma üldse tekkisin ja kes on see kes mõtleb? Kust ma tulen ja kuhu ma lähen ning mis on minu ülesanne siin sel ajal kui mina elan ja täidan suure osa oma ajast sellega, et mul oleks eluase ja toit ning üldse võimekus elada. Algusest peale oleme püüdnud koguda varusid, ehitada soojemaid onne, et elada ja alati püüdnud teha elu kuidagi lihtsamaks, mugavamaks, turvalisemaks, külluslikumaks, avaramaks ka arutledes, vaieldes, reisides. Suur soov oligi kogu tootev ja teenindav töö kuidagi hõlpsamalt ära korraldada, et oleks aega elamiseks. Ja tugevamad said selle õiguse ja kasutasid seda ja tekkis orjandus. Ehk rakud kes tegutsesid keha nimel ja seda siiani välja erinevates vormides. Aga meil on võimekus siiski teadlikult valida milline organism me olla kollektiivselt soovime ja kuidas rakud ja vereringe paigutame ja kui suur roll kellele jääb - kas olla ühtlane ja tihe nagu hundinui või laiali laotunud nagu ämblikuvõrk. Meil on võimekus võtta pärmseene kuju (nagu praegu kus kasvupõhine ühiskond tegeleb piiratud ressurssidega planeedil, kasvades viimase 50 aastaga rahvastikust 4 miljardi pealt üle 8 ja kasv ja tarbimissoov üha jätkub. Mõned väidavad, et tegu pigem vähkkasvaja moodi moodustisega kus planeet on organism ja inimene oma tegevusega lõpuks hävitab oma peremeesorganismi kui ka iseend. Mine nüüd võta kinni.
Aga osad meist - nt indiaanlased jt loodusrahvad on valinud teise tee. Õigemini - nad on jäänud sinna mis on kindla peale jätkusuutlik. Seega teame, et see on võimalik - saab oma vormi valida. Meie ühiskonnakorraldus ei ole kivisse raiutud paratamatus.
Aga kuidas seda võiks kõige lihtsamalt kirjeldada: kui loodusrahvastel on nr 1 „olemine“, siis lääne kultuur on sinna lisandunud omamise, näivuse ja hiljuti mõõtmise ja omavahelise hindamise, mis on hierarhias „olemisest“ kõrgemal. Ja kuna neid kihte on nii palju, siis ei jää olemiseks enam aega. Olemiseks, ehk elamiseks. Me peame varuma, koguma, kogema palju ja kohe, seda teistele näitama ja kui kõike pole, siis feikima (sotsiaalmeedia scroll elu lavastatud kõrghetkedest), ja peame kuvandi looma, end brändima, olema tööjõuturul artaktiivsed, võrdlema, aremdama oskusi - kõike selleks ikka, et elu mugavamaks teha, et saaks elada! aga kogu see sebimine võtab kogu jõu, seega mõtestamaks, et mille paganama nimel ma üldse pingutan, või mis point sellel reeglil ja aruandel on millele ma oma hinnalisi minuteid või tunde kulutan… et sõna otseses mõttes peab tegelema mingi zajoobiga päevast päeva ja „pole aega“ oma sõpraega kokku saada, trenni teha, käia metsas, lugeda, pidada pikki vestlusi oma lähedastega, kuulata vanaemade lugusid, vanaemadega ja oma lastega koos aega veeta, et kuulata lugusid - mida võiks olla palju ja ka aega palju aga kuna aega pole kunagi olnud, siis pole ka lugusid ega elu sügavamat mõtet võimalik edasi anda…. vanal taluajal oli olemas see aeg, aga polnud teadmisi, polnud õpetust, arutlemisoskuse treenimist, informatsiooni mida võiks koos mõtestada, töödelda, debatte pidada… nüüd, justkui tehniline potentsiaal oleks olemas aga teisalt täitub see hinnaline elu aeg kribu krabu ja tühja tähjaga, kadeduse, nägelemiste ja solvumistena, ahnitsemise ja iharuse peale, et kuidas seda kribu-krabu kõige õigem oleks teha, müüa või presenteerida kuskil - kõige selle peale mida inimene on võimeline ületama end seda tegema treenides, või kui mitte pidevalt ületama, siis omama päevas aega, kus olla vaba sellest rollist kus peab majandama ja toimetama selleks, et füüsiline keha ellu jääks.
/lõik puudu/ elamine. Kuidas mõistame seda täna? Mis on elu? Kas töös vabal ajal telekast lemmikseriaali vaatamine, teiste kõrghetkede scrollimine, aiandus, kontsert, ühine süüming pereringis? See võib olla ükskõik mis kui see tekitab resonantsi - kui see puudutab hinge, toob tunde, et see tähendab midagi ning see hetk muutis midagi sinus, „liigutas“ nagu öeldakse. Selleks me loomegi traditsioone ja vorme, suhtlusi kus saab minna kribust-krabust sügavamale, et tekiks võimalus resonantsi tekkele. Kuigi seda ei saa teadlikult luua: võid planeerida puhkuse ja plaani paika sättida aga seda õiget tunnet ei tule, kõik on tuim ja igav. Meie rituaalid kultuuriliselt on loodud algselt selleks, et see tähendas midagi, see ühendas, aitas luua elusust ja resonantsi aga need võivad mõjuda seda jäljendades aga seda mitte tundes tühjana. Kõik on vast tundnud seda, et oled küll kuskil peol või aktusel või kogunemisel aga sa ei tunne sidet, tunned et oled võõrandunud, see ei kõneta, see ei mõju kuidagi, ei huvita. Inimene su kõrval aga võib samal ajal läbi elada väga sügavat kogemust kui see rituaal või kogemus temas midagi puudutab.
Aga on asju mis pakuvad aseainet, kiiret leevendust igatsusele, enesepettust - nagu pornograafia, ostlemismaania, sõltuvus pöidlate arvust mingile lavastatud hetkele või sõltuvus mingisugusest muust tegevusest või ainest mis aktiveerib ajus preemiasüsteemi. See toob tunde, et see rõõmuke ongi elu. Et just seda ma väärt olen. See on aga pelgalt stimulatsioon mitte tunnetus sügavuti. Nt ostad kiirmoe 4 eurose pluusi tohutu suurest poest kus sa oled tarbija ja ostleja. Mass kes ostab massi ja sa arvad, et see on moodne, see on õige, see peab pakkuma rõõmu, sest reklaam ja ajakiri seda kinnitas ja peale paari pesu visatakse see minema või taaskasutusse. Toodetakse riideid (arve ei mäleta, aga aastas miljardites ühikutes + vanad). nendest varudest jätkuks aastakümneteks tervele maailmale aga kiirmood teeb kollektsioone suurtes tehastes aasias ja pakub väikeseid rõõmukesi üha uuesti mis on nagu ühekordne plastiktaldrik vanaemalt pärandatud kauni käsitsi maalitud vaagna kõrval.
Agnes Sirg,
Pärnu Vabakonna Maja vabatahtlik eestvedaja.
NB! See on autori isiklik mõtisklus, mitte kõigi Vabakonna Majas tegutsevate inimeste ühine seisukoht.
