Mida saab üks maja teha?

Vabakonna Maja kui väike katse segasel ajal

Vabakonna Maja ei muuda intressimäärasid, ei loo suurel hulgal tähendusrikkaid töökohti ega reformi süsteeme. Ka siin tuleb tegutseda sama maailma sees, mida ma justkui kritiseerin. Maja vajab käivet, ruumid kütmist, tegevused inimesi ning projektid aruandeid. Keegi peab vastama kirjadele, koristama, parandama ja arveid maksma. Praegu tehakse seda tööd oma pere ja muu elu kõrvalt vabatahtlikult, mistõttu on jõudlus väiksem, kui mõtteid ja vajadusi vaadates võiks olla.

Poolteist aastat tagasi oli minu algne idee üsna lihtne: pakkuda väikestele tegijatele jõukohaselt ruume ja lasta tegevusel orgaaniliselt areneda. Maja ise ei sündinud projektist. Projektiraha abil on valminud infotahvel koos nõutud Euroopa Liidu logodega, aga ülejäänu on tekkinud inimeste, väikeste kokkulepete, vabatahtliku töö ja tasapisi kujunevate suhete kaudu.

Eelmisel hooajal toimusid siin järjepidevalt vaimse tervise tugigrupid ja vestlusõhtud. Püüdsime siduda praktilisi teadmisi, inimeste kogemusi ja laiemat küsimust: mis meiega üldse toimub? Need kohtumised ei asenda professionaalset ravi ega lahenda kellegi töö- või eluasemeprobleemi. Küll võivad need aidata inimesel aru saada, et ta ei ole oma küsimusega üksi, ning eristada, mida saab ta ise muuta, mille jaoks vajab abi ja milline abi on olemas - ja mida pole ja millega tuleb momendil lihtsalt hakkama saada - ja mis nõuab juba muutust organisatsiooni, omavalitsuse, riigi või rahvusvahelisel tasandil, ja kui realistlikud need muutused on, arvestades huvigruppe, nende motiive ja mõjuvõimu, kellel oleks võimekus midagi muuta. Ja muidugi nentida tõsiasju, et on ootusi ja soove, mida polegi võimalik täita, aga see ei tähenda, et elu jääks elamata. Saab ka teisiti.

Võib-olla seisnebki selle maja suund esialgu selles, et kõiki inimesi ei muudeta kohe kliendiks, patsiendiks, sihtrühmaks või mõõdikuks. Siin võiks proovida kultuuri, kus abi küsimine ei tähenda automaatselt abituks jäämist, panustamine ei eelda suurt raha ja eriarvamus ei tee teisest inimesest vaenlast. See on katse, mitte valmis mudel. Ka siin võime eksida, hakata tootma näilist tegevust või rääkida ilusat juttu, mis päris elu ei muuda. Ka siin tegeleme projektidega ja iga kohtumine ei saa minna sügavuti. Ka siin kasvab töö üle pea, on rahulolematust, on probleeme ja pettumusi, aga see käib elu juurde. Kogemus taas õpetab ja üle oma varju hüpata ei saa.

Taasiseseisvumisest kuni 2020 oli siht justkui selge, aga… Kuidas edasi?

Olen sündinud 1980. aastate keskel. Olen näinud turumajanduse kiiret tulekut ning jooksnud koos selle ajaga vahel ka ise amokki. Olen elanud läbi girl power'i, ohjeldamatu pidutsemise ning usu, et vabadus tähendab eelkõige piiramatut valikut ja võimalust ennast üha uuesti luua. Midagi selles oli päriselt vabastavat. Aga olen tundnud ka selle tühjust ehk seda, et ilus vorm ei kompenseeri sisemist tühjust ja sügavama tähenduse, eesmärgi ja seotuse puudumist.

Moodne turumajandus, vabadus, religioossete dogmade purustamine ja moraalinormide kütkeist vabanenuna peab igaüks mõtestama, mida elu päriselt tähendab. Mitte vormiliselt, vaid sisuliselt. Sama küsimus ka meie Eesti kohta. Põhiseaduse preambul ütleb, et riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Vaevalt keegi sellele vastu vaidleb, aga nagu pühakirja puhul, võib sama lause saada väga erineva sisu. Aga milline siis on meie kultuur sisuliselt, kui jätta välja laulupidu ja rituaalsed tegevused? Kuidas me igapäevaselt seda elame, mida me kõikumatus usus ja vankumatus tahtes aastal 1918 soovisime? Oleme teinud läbi suure arengu ja ma ei alahinda saavutusi, kuid…

Jakob Hurda tuntud mõtte järgi tuleb meil saada suureks vaimult, kui me ei saa suureks rahvaarvult. Aga mida see praegu tähendab? Kas piisab raamatutest, kraadidest ja arvamustest? Või tähendab vaimne suurus ka võimet eristada näilist päris asjast, taluda eriarvamust, näha oma otsuste pikemat mõju ning võtta osa ühise elu korraldamisest?

Eestis sündis 2025. aastal Statistikaameti andmetel rekordiliselt vähe lapsi. See arv ei selgita üksinda põhjusi ega ennusta täpselt tulevikku. Küll sunnib see küsima, kuidas tuleme toime, kui tervishoiu, toetuste ja kontrolli ootused kasvavad, aga inimesi, aega ja raha ei tule samas tempos juurde. Kõike ei saa anda teenusena ning kõike ei saa jätta ka pere või vabatahtlike õlule.

Kas meie kultuur on nüüdseks olemine peamiselt kliendina haldusalas, kus suured institutsioonid osutavad meile teenuseid ja müüvad meile vajadusi ja lahendusi? Või on kodanikul veel mingi sisulisem roll?

Vabakonna Maja on praegu üks väike katse sellist ruumi luua. Mitte revolutsioon, vaid võimalik algus pikemale evolutsioonile.

Sügisel tahame ette valmistada vaimse tervise kuu ja kodanikunädala tegevusi. Teen seda väikese värinaga hinges, sest ideed on suuremad kui praegune jõudlus. Seepärast on kaasamõtlejad ja panustajad väga oodatud. Samamoodi on oodatud ettepanekud ja kriitika. Maja ei ole valmis vastus. Momendil on lihtsalt uks lahti ja katse käib.

Agnes Sirg,

Pärnu Vabakonna Maja vabatahtlik eestvedaja.

NB! See on autori isiklik mõtisklus, mitte kõigi Vabakonna Majas tegutsevate inimeste ühine seisukoht.